Suveks

ma tulen õue, ning suvi poeb põue,
vaatan sinist taevast, ja unistan väiksest laevast,
jalutan ringi mõeldes mis elus toimub,
ja olen õnnelik, et jamast toibun,
päike silitab vaikselt mu pead,
tunne on nii hea et tegema peaks midagi head,
helistad sõbrale et minna randa,
kuu alguses on keegi hea viitsinud mulle raha kanda,
poest õlle, šhaslõkki ja grillvorsti,
kerge sammuga sooja mere vette hüppan,
rätikut pole vaja, kuna päike kuivatab mu varsti,
ei ole vaja vägi jooki, ainult lahjat sisse lükkan,
väljas on soe ja hea seega tõstaks üles pea,
kuna suve nautima pead,
tuju on õige siis tead,
et kõigest tuleb midagi head,
muidu suurt mõtet ju pole,
ja tühja panna on ka kole,
puhas õhk, loodus ja vesi,
kõik kõlab nagu mesi,
vahel jahutab vihm väike,
sinna vahele peidab end ka äike,
aga peale seda tralli, paistab alati päike,
loojangu saatel istun lõkke ääres,
pinda käivad vereimejad mu sääres,
ja see ongi see, mis sellest suve teeb,
ja järgmisel aastal jälle veel.