Kirjutasin siia midagi väga ammu,
Hetkel ei jõua pidada ajaga sammu,
et võta süsteemilt endalt puhast rammu,
et niisama koha peal ei tammu,
peaks kirjutama mida pea toodab,
enne kui uni selle täis joodab,
väike zuurik ikka loodab,
otsib väljapääsu läbi riimide,
tilgub läbi metafoori piiride,
olles kaugel luule kirjutamisest,
kogun ideid nii väisist kui sisest,
lootes näen midagi tulemas imest,
see teks on rohkem nii suu soojaks,
et mitte ma nüüd siin päris roojaks,
kuid neil pole pointi ega ideed,
nagu närtsinud lilled,
