Tere taas

Kirjutasin siia midagi väga ammu,
Hetkel ei jõua pidada ajaga sammu,
et võta süsteemilt endalt puhast rammu,
et niisama koha peal ei tammu,
peaks kirjutama mida pea toodab,
enne kui uni selle täis joodab,
väike zuurik ikka loodab,
otsib väljapääsu läbi riimide,
tilgub läbi metafoori piiride,
olles kaugel luule kirjutamisest,
kogun ideid nii väisist kui sisest,
lootes näen midagi tulemas imest,
see teks on rohkem nii suu soojaks,
et mitte ma nüüd siin päris roojaks,
kuid neil pole pointi ega ideed,
nagu närtsinud lilled,

Girl, Maybe yet to come...

Sa oled roninud mulle sügavale hinge,
sa oled mu peas ja teed seal ringe,
sa oled mu visadus, et teha kõike hästi,
sa oled mu põhjus, hoida oma pea püsti,
sa oled mu päike, kes laeb mu aku,
sa oled see, kes armastab mu igat raku,
sa oled see, kelleta ma olla ei saa,
sa oled see, kelleta ma hakkama ei saa,
sa oled mu kuu, kes näitab valgust,
sa oled mu andele andnud algust
sa oled mu särav kannatus,
sa oled mu elu armastus,

Arhiiv...

Uus Armastus

Kuulan, enda ette vaatan,
mõte oli hommikul maailm perse saata,
aga see muutus selle hetke pealt,
miks siis nii!, saad teada järgmiselt realt,
see oli kena tüdruk, ta jalutas vaikses agulis,
ta ümber kõik õitses polnud viha ega sõda tema vagunis,
tahad et ta sind näeks, sa tahad et ta sind märkaks,
kui see oleks uni loodad et sa veel ei üles ärkaks,
ja varu kindlalt kaljult kannatust,
kahtled natukene kas võta või jätta,
aga parimal juhul võid võita tema armastust,
ettevaatlikult sa lähened,
sul on tunne et sattunud oled hätta,
kardad kuna vastavad ainult vähesed,
siiski otsustus kindlalt sa tema poole sammud,
lootused on suured, ning tühjaks joodud kannud,
tunded on uued, ja veres on vapramehe julgus,
aga uks mis su ees peaaegu sulgus,
kuna talle ei meeldinud algus,
algus kus sa oled purjus,
seega uuesti proovi kainelt,
et algus hakkaks paremalt mainelt.

ÖÖ amoris

Istun ma siin armastuse kohvikus,
ootan vaikselt õlle saatel hommikut,
Juba kergelt teine reede see nii juhtub,
kuigi mu kere sellesse ignorantselt suhtub,
ja ma ei tunne ei väsimust, ei valu,
ainult nüüd jookis ja alkoholi juurde palu,
tegelt ma nüüd valetan ju teile,
alles ma jõin kergelt eile,
aga hetkel on reedest saanud laupäev,
unemati mind ainult klaasi tagant näeb,'
see on mõnus värk, see on mõnus öö,
lahe on olla, pingest vaba on nädala töö,
kuigi aitan ma sõpru ja ei jää tasuta,
ma ju ei saa tegelt siin midagi tasuta,
hea jutt maksab ka ju midagi
kuigi ma vahel ei röögi mitte ridagi,
varsti juba särab siin meil päike,
ja loodan et hommik tuleb vaikne,
ja hetke drummi beati loovuses,
maandun ma hommiku linnulaulu saatel nooruses.

Torm

Jooksed kiirelt eest sa ära,
hiilid öösel jooksed päeval,
hiilides ei tee sa kära,
ainult mutid sind näevad,
nad akendel kui raisakotkad,
vanim neist on luure meister,
kõik teised on silmas okkad,
nagu tema ka kõigil teistel,
aga sa sõltu nendest ilmadest,
liigud sa just kui tuule puhang,
tormi rütmi tuleb su silmadest,
vaikuses oled enda välja puhand,
ja laulad ette mõned noodid,
peidetakse su eest kõik lapsed,
võtad üles suured koodid,
ja laastavad on su katsed,
tahad mängida sa puudega,
keset metsa on hea joosta,
surnuaialt saadud luudega,
sa mõistatuse koostad,
loomad võttad kaasa,
liigud hetkega üle linna,
teed sellest loomadele aasa,
alati on sul kuhu minna,

Tormituuled su huultel,
värisevad kõik lehed puudel,
kui sa oled juba kaugelt kuuldel,
tuled, oled ja oled kõigi suudel,

Ei karda sa pakast,
mõte endast kui julmast,
lennutad vanamehe rattast,
tuled soojast ja külmast,
võtad endale kõik,
ja jätad alles mis on peidus,
pole alati täielik sõit,
kuna ka mujal huvitavat leidus,
soovida sa veel ei oska,
kunagi olid sinagi väike,
lennutasid ringis raagus oksa,
sinu südames on alati päike,
ja su õlgades on pikne,
sa ei pea ajast kinni,
läbi aegade saatnud pilke,
mis ajaloos tiirlevad ringi.

Tartu...

Kõnnin ma mööda tartut ringi,
vaadeldes neid lõbusaid hingi,
kes kõik mu ümber loovad,
enda terviseks nad joovad,
see linn siin täis on armastust,
kuigi tunnen veel kummitavat kannatust,
mis laseb vaikselt lahti mu südamest
see on kildudeks, koos hoiab ainult kest,
mõnus on iga päev iga tund,
naudin näha siin isegi und,
puudub vastik rutiini sund,

to be continued.....

Pool.

Seedinud olen päris kaua sellist paksa,
mida soovin nüüd ka teistele lasta ,
kui meeldib siis võid poest seda osta,
mina seda teha enam ei oska,
tuleb see lihtsalt ma ju ei pinguta,
hommikul kui unest ennast ringutan,
on kraam valmis mu laual,
isegi kiri mis kunagi haual,
ja nii see toimunud on aasta,
tootnud kergelt seda saasta,
ma ise ennast vaikselt laastan,
ja annan teisele poolele proovi,
mida teha tegelt ma ei soovi.